Püha Assisi Klara (1194–1253) oli Assisi Franciscuse lähedane kaaslane ning klarisside ordu rajaja. Ta loobus jõukast ja turvalisest elust, et pühendada end täielikult Kristusele, vaesusele ja palvetamisele.
Sünd ja noorus
Klara sündis 1194. aastal Assisis jõukasse aadliperekonda. Juba noorena paistis ta silma oma sügava usu ning sooviga elada Jumalale pühendatud elu. Tema perekond lootis, et see läheb mööda ning Klara abiellub väärilise aadlimehega, nagu tema seisusele kohane. Klara enda südames olid aga teistsugused soovid.
Assisis tegutses samal ajal noor Franciscus, kes oli loobunud jõukast elust ning otsustanud järgida Kristust loobudes kõigest maisest. Klara kuulis tema jutlustest ja tema eluviisist ning tundis, et see on tee, mida ka tema soovib järgida.
Põgenemine kodust
18-aastaselt otsustas Klara oma senisest elust loobuda. Palmipuudepüha ööl 1212 lahkus ta kodust ning läks Porziuncola kirikusse, kus Franciscus ja tema vennad ta vastu võtsid. Maisest elust loobumise märgiks lasi Klara Franciscusel oma juuksed maha lõigata ning ta pühendus täielikult Jumalale.
Loomulikult püüdis tema perekond teda koju tagasi tuua, kuid Klara jäi oma otsusele kindlaks. Ta asus elama San Damiano nunnakloostrisse, kus tema ümber kogunes peagi teisi naisi, kes soovisid samuti elada Franciscuse eeskujul vaest ja lihtsat elu. Nii sündis uus vaimulik kogukond, mida hakati nimetama vaesteks klaaradeks.
Klarisside ordu
Klara jaoks oli väga oluline elada vaesuses. Ta ei soovinud, et tema kogukond koguks endale suurt varandust või muutuks jõukaks kloostriks. Ta uskus, et Kristuse järgimine tähendab ka valmisolekut loobuda materiaalsest kindlustundest ning usaldada kõiges Jumalat.
Klara hoolitses oma õdede eest mitte ainult juhina, vaid ka nende õena. Ta palvetas nendega, teenis haigeid ja nõrgemaid ning julgustas neid raskustes. Tema elu keskmes olid palve, alandlikkus, lihtsus ja armastus Kristuse vastu.
Klara vaimne side Franciscusega oli sügav, kuid ta ei olnud lihtsalt tema järgija. Ta kujundas iseseisvalt välja oma kogukonna eluviisi ning võitles aastaid selle eest, et vaesuse ideaal säiliks ka ametlikus ordu reeglis. 1253. aastal, vaid veidi enne Klara surma, kinnitas paavst Innocentius IV Klara enda koostatud ordureeglid. See oli esimene teadaolev ordureegel, mille naine oli kirjutanud ja mille kirik ametlikult kinnitas.
Elu viimased aastad ja surm
Klara tervis muutus viimastel eluaastatel väga nõrgaks ning ta veetis palju aega San Damiano kloostris voodis. Hoolimata füüsilistest kannatustest jäi ta kindlaks oma usule ja usaldusele Jumala vastu. Talle oli oluline mõte, et Kristust tuleb armastada mitte ainult sõnades, vaid kogu oma eluga.
Klara suri 11. augustil 1253. Juba kaks aastat hiljem kuulutas paavst Aleksander IV ta pühakuks. Tema püha tähistatakse 11. augustil.
Püha Klara pärand
Püha Klara näitas oma eluga, et pühadus ei sõltu inimese seisusest, rikkusest ega võimust. Ta sündis jõukas perekonnas, kuid valis vaesuse. Tema julgus, ustavus ja sügav armastus Kristuse vastu inspireeris juba tema eluajal paljusid ning teeb seda ka tänapäeval.
Püha Klara pärand ei seisne ainult tema rajatud ordus, vaid eelkõige tema tunnistuses: Jumalat saab otsida ja armastada kogu südamega ning tõeline rikkus ei seisne selles, mida inimene omab, vaid selles, kellele ta oma elu pühendab.
Püha Klara jääb seetõttu alati üheks oluliseks frantsiskaanliku vaimsuse kandjaks – naiseks, kes julges oma ajastu ootustest hoolimata valida evangeeliumi tee ning jäi sellele ustavaks kuni oma elu lõpuni.
Püha Klara on tele- ja raadiotöötajate kaitsepühak.
